Kas Piibel on tõesti Jumala Sõna?




Küsimus: Kas Piibel on tõesti Jumala Sõna?

Vastus:
Meie vastus sellele küsimusele määrab, kuidas me Piiblisse suhtume ja mis koht Piiblil meie elus on, aga kokkuvõttes on sellel meile ka igavikuline mõju. Kui Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, peame seda kalliks pidama, uurima, järgima ja viimseni uskuma. Kui Piibel on Jumala Sõna, siis tähendab selle tagasi lükkamine Jumala enese tagasi lükkamist.

See, et Jumal andis meile Piibli, tõendab ja näitab Tema armastust. Mõiste “ilmutus” tähendab, et Jumal tegi inimestele teatavaks, milline Ta on ja milline on õige suhe Temaga. Me poleks neid asju teadnud, kui Jumal poleks neid meile Piiblis ilmutanud. Kuigi Jumala ilmutus Piiblis leidis aset umbes 1500 aasta vältel, on see alati sisaldanud endas kõike, mida inimene peab Jumalast teadma, et Temaga osaduses olla. Kui Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, on see määravaks autoriteediks nii usu, religioosse käitumise kui ka moraali küsimustes.

Kahtlemata väidetakse Piiblis, et see on Jumala enese Sõna. See ilmneb selgelt 2Ti 3.15-17 salmides: “Ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.”

Selguse saamiseks, kas Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, tuleb vaadata nii seesmisi kui ka väliseid tõendeid. Seesmised tõendid sisalduvad Piiblis eneses, andes tunnistust selle jumalikust päritolust. Üheks esimeseks seesmiseks tõendiks, et Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, on selle ühtsus. Ehkki Piibel koosneb tegelikult kuuekümne kuuest eraldi raamatust, mis on kirjutatud kolmel mandril, kolmes erinevas keeles, umbkaudu 1500 aastase perioodi vältel rohkem kui neljakümne autori poolt (kes esindasid erinevaid seisusi ja elualasid), on Piibel ikkagi algusest lõpuni ühtne ja vastuoludeta raamat. See ühtsus on ainulaadne kõikide teiste raamatute hulgas ja tõendab selle sõnade jumalikku päritolu - Jumal kasutas inimesi, lastes neil Tema sõnad kirja panna.

Teiseks seesmiseks tõendiks, mis näitab, et Piibel on tõesti Jumala Sõna, on selle lehekülgedel antud üksikasjalikud ettekuulutused. Piiblis on sadu üksikasjalikke ettekuulutusi, mis on seotud konkreetsete rahvaste tulevikuga, kaasa arvatud Iisraeli rahvas, konkreetsete linnade tulevikuga, inimkonna tulevikuga, Messia tulekuga, kes on Lunastaja mitte ainult Iisraelile, aga kõikidele, kes Temasse usuvad. Erinevalt teistes religioossetes raamatutes leiduvatest ettekuulutustest ja Nostradamuse ennustustest on piibellikud prohveteeringud äärmiselt üksikasjalikud ja on alati täide läinud. Juba üksnes Vanas Testamendis on rohkem kui kolmsada Jeesus Kristust puudutavat prohveteeringut. Ette kuulutati mitte üksnes seda, kus ja millisesse perekonda Ta sünnib, aga ka seda, kuidas Ta sureb ja et Ta kolmandal päeval surnuist üles tõuseb. Pole mingit loogilist seletust Piibli täideläinud ettekuulutustele peale nende jumaliku päritolu. Pole teisi religioosseid raamatuid, milles oleks seda laadi ja nii ulatuslikke ettekuulutusi kui Piiblis.

Kolmandaks seesmiseks tunnistuseks Piibli jumalikust päritolust on selle ainulaadne mõjuvõim ja vägi. See on küll subjektiivsem kui eelmised kaks seesmist tõendit, aga on siiski vägev tunnistus Piibli jumalikust päritolust. Piiblil on ainulaadne mõju, mis ei ole võrreldav ühegi teise raamatuga, mis eales kirjutatud. See mõju ja vägi on kõige paremini nähtav selles, et lugematu hulga inimeste elu on Piibli lugemise tulemusena muutunud. Narkomaanid on selle lugemisel oma pahest tervenenud, homoseksuaalid oma kiusatustest vabanenud, kodutud ja luuserid saanud uuteks inimesteks, paadunud kurjategijad on kahetsenud, patused saanud noomitud ja meelt parandanud, viha on muutunud armastuseks. Piiblis on jõud ja muutev vägi, mis on võimalik ainult selle tõttu, et see on tõesti Jumala Sõna.

Peale seesmiste tõendite, et Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, on olemas ka välised tõendid, mis kinnitavad, et Piibel on tõesti Jumala Sõna. Üheks taoliseks tõendiks on Piibli ajalooline tõepärasus. Kuna Piiblis esitatakse ajaloolisi sündmusi üksikasjalikult, saab selle tõepärasust ja täpsust kontrollida samuti nagu iga teistki ajaloolist dokumenti. Arheoloogiliste tõendite ja muude kirjalike allikate varal on Piibli tekstid ikka ja jälle tõeseks ja täpseks osutunud. Tegelikult teevad Piiblit toetavad arheoloogilised ja käsikirjalised tõendid selle dokumentaalsete tõenditega kõige paremini varustatud antiikajast pärinevaks raamatuks. Tõsiasi, et Piiblis kajastatakse täpselt ja tõepäraselt ajalooliselt kinnitust leidnud sündmusi, teeb usutavaks selles käsitletavad religioossed teemad ja õpetused ja laseb kinnitada, et tegemist on Jumala Sõnaga.

Teiseks väliseks tõendiks, et Piibel on tõesti Jumala Sõna, on autorite laitmatus. Nagu varem öeldud, Jumal kasutas erinevast seisusest ja ametist inimesi, et oma Sõna meieni tuua. Nende meeste elu vaadates on igati põhjust uskuda, et nad olid ausad ja tõsised mehed. Jälgides nende elu ja arvestades tõsiasja, et nad olid valmis surema (sageli piinarikast surma) selle eest, mida uskusid, saab kiirelt selgeks, et need tavalised, ausad inimesed uskusid tõsimeeli, et Jumal oli nendega rääkinud. Mehed, kes kirjutasid Uue Testamendi ja sajad teised usklikud (1Ko 15:6) teadsid, et nende sõnum on tõde, sest nad olid näinud ja olnud koos Jeesuse Kristusega pärast seda, kui Ta oli surnuist üles tõusnud. Ülestõusnud Jeesuse nägemine avaldas neile meestele tohutut mõju. Varem hirmunult peitu pugenud mehed olid valmis minema surma sõnumi pärast, mille Jumal oli neile ilmutanud. Nende elu ja surm tunnistavad fakti, et Piibel on tõesti Jumala Sõna.

Viimane väline tõend, et Piibel on tõepoolest Jumala Sõna, on Piibli püsimine. Oma olulisuse tõttu ja kuna see väidetakse olevat Jumala Sõna, on Piibel pidanud kannatama rohkem tigedaid rünnakuid ja hävitamiskatseid kui ükski teine raamat ajaloos. Juba alates varajastest Rooma imperaatoritest, nagu Diocletianus, kuni kommunistlike diktaatoriteni ja kaasaegsete ateistide ja antagonistideni välja on Piibel vastu pidanud ja üle elanud kõik oma ründajad ja on senini maailmas kõige rohkem avaldatud raamat.

Aegade jooksul on skeptikud pidanud Piiblit küll mütoloogiliseks, ent ajaloolased on teinud kindlaks, et see on ajalooline raamat. Oponendid on rünnanud selle õpetust kui primitiivset ja aegunut, aga selle eetilistel ja õigusalastel tõekspidamistel ja õpetustel on kogu maailmas olnud ühiskondadele ja kultuuridele positiivne mõju. Teaduse, psühholoogia ja poliitiliste liikumiste rünnakud jätkuvad, aga ometi on see ka tänapäeval sama tõene ja oluline kui oli kirjapaneku ajal. See on raamat, mis on viimase 2000 aasta jooksul muutnud arvutul hulgal elusid ja kultuure. Kuidas vastased ka ei ründaks, püüaks hävitada või diskrediteerida, jääb Piibel ometi ka pärast rünnakuid sama tugevaks, sama tõeseks ja oluliseks kui enne. Selgus, mis on säilinud vaatamata püüetele Piiblit kahjustada, rünnata ja hävitada, on ilmne tõend, et Piibel on tõepoolest Jumala Sõna. Meid ei peaks üllatama, et ükskõik, kuidas Piiblit ka ei rünnataks, jääb see kahjustamata. Kõigele lisaks on Jeesus öelnud: “Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!” (Mk 13:31). Tõendeid kaalununa ei saa öelda muud, kui et “Piibel on tõepoolest Jumala Sõna”.



Tagasi eestikeelsele kodulehele



Kas Piibel on tõesti Jumala Sõna?